Nad ütlevad, kuidas hormoonravi alustada. Keegi ei ütle, kuidas lõpetada.
Ma arvasin, et kõige raskem osa on hormoonraviga alustamine — kartsin kaks aastat, enne kui julgesin lõpuks pihta hakata. Ma eksisin. Kõige raskem osa oli selle lõpetamine, kui kõik sümptomid kohe tagasi tulid. Sellest hoolimata väljusin hormoonravist võitjana.
Neli ilusat aastat lõppesid ühe lausega.
Olin hormoonravil neli aastat.
Ma ei hakka seda kuidagi pisendama. Vahel ajas südame puperdama ja mõned kuumahood tulid ikka — aga see aitas mind väga palju.
Enne seda ärkasin öösiti iga 90 minuti tagant, särk seljas märg. Tööle sõites olid mul tugevad nutuhood, eriti kui mõnda melanhoolsemat muusikat kuulasin. Mõni päev võis mul kuni 8 kuumahoogu olla ja süütenöör oli eriti lühike.
51-aastaselt oli mul selline tunne, nagu elupäevad hakkavadki vaikselt läbi saama.
Plaastritega oli mu elu oluliselt mugavam kuni mul hakkas retsept otsa saama ja arst ütles:
„Te olete liiga kaua juba hormoone võtnud."
Ma ütlesin okei.
Ma ei küsinud midagi. Ei tulnud pähegi. Ta oli arst ja mina patsient. Mulle tundus, et see on lihtsalt järgmine samm — nagu retsepti lõpetamine ikka. Mõtlesin, et see hääbub tasapisi. Nädal, kaks ja küll keha kohaneb.
Reaalsus oli midagi muud.
Keegi ei öelnud mulle, millise hooga kõik tagasi tuleb — nagu oleks rongi alla jäänud.
14. aprill. Kell 2:47.
4 päeva peale lõpetamist ärkasin öösel kell 2:47.
Ma ei saanud kohe aru, mis mind äratas. See tunne, mis algab kuskilt rinnaku tagant ja liigub üles kaelani — ma olin selle nelja aastaga peaaegu ära unustanud.
Läksin kööki. Istusin põrandale, sest plaadid olid külmad. Istusin seal kakskümmend minutit.
Mõtlesin: no hea küll. Üks öö.
Aga see ei olnud üks öö.
Järgmine öö oli sama. Ülejärgmine veelgi halvem. Kümnendaks päevaks ei olnud ma nädal aega korralikult maganud ja hakkasin aru saama, et see ei ole kohanemine.
See on samm tagasi hormoonravi eelsesse aega.
Ja päevad olid tegelikult hullemad kui ööd. Öö sa elad üle — lihtsalt oled ärkvel ja ootad.
Aga järgmisel päeval tulevad kohustused ikka ja kedagi ei huvita, kas sa magasid.
Ühel reedel tegin koosolekul presentatsiooni ja keset lauset ei tulnud mul kolleegi nimi meelde . Ma töötan temaga koos juba üksteist aastat. Ma nägin teda, teadsin täpselt, kes ta on — aga nime ei mäletanud. See oli nii piinlik.
Õhtul ütles mu mees, ilma et ma oleks midagi rääkinud:
„Sa ei maganud jälle."
Olin jälle jõudnud sinna, kus inimesed minu ümber märkasid muutust. Arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, kuid eksisin järjekordselt.
Keegi ei öelnud, kuidas edasi minna.
Panin arsti juurde kordusvisiidi.
Ütlesin, et sümptomid tulid tagasi, ma pole nädalaid normaalselt maganud ja et ma ei saa nii tööl käia. Mind kuulati ilusti ära. Sain vastuseks:
„See on ootuspärane. Enamasti läheb aja jooksul ise üle."
Ja see oligi kõik!
Ma ei süüdista kedagi. Ta ütles ilmselt tõtt. Eks aeg parandabki kõik haavad, aga ma läksin sealt välja, seisin parklas, ja mul ei olnud mitte ühtegi järgmist sammu. Ainult „oota, kuni üle läheb".
Higistamisega olin ma ennegi hakkama saanud ja saan ka uuesti.
Kõige raskem oli see, et ma olin end aastaid iseendana tundnud ja siis see võeti päeva pealt ära… Aga mitte keegi ei öelnud, kuidas siit edasi peaks minema.
Kust ma nüüd abi peaks otsima?
Ma ei kavatsenud lihtsalt käed rüppes istuda ja oodata, kuni see üle läheb.
Oi, ma proovisin kõike!
Hakkasin pihta elustiilist.
Ausalt öeldes ei olnud mul erilist valikut, kui retsepti enam polnud.
Osa asju olin ma juba enne hormoonravi läbi proovinud. Sellepärast ma üldse hormoonravini jõudsingi, aga ma mõtlesin, et äkki seekord on neist rohkem kasu, kui ma järjekindlam olen.
- Alkoholist loobumine
- +25 €
- Aken ööseks lahti
- 0 €
- Trenn
- −90 €
- Meditatsioon
- −12 €
- Magneesium
- −30 €
- Melatoniin
- −12 €
- Eravastuvõtt arstile
- −75 €
- Summa
- −194 €
Uni läks tõesti natuke paremaks. Hommikud aga mitte. Kell kolm pärastlõunal kukkusin ikka samasse auku. Ja mis hinnaga?
Kogu mu elu keerles menopausi ümber.
Kolm kuud. Ja mul ei olnud enam ühtegi ideed.
Hakkasin vaikselt leppima mõttega, et äkki ongi see nüüd minu uus normaalsus. Peangi lihtsalt „ootama" kuni paremaks läheb.
Aga õnneks võib ka selgest taevast välku lüüa.
Kõige ootamatum vestlus köögis.
Mai lõpus olime mehega tema venna juures sünnipäeval.
Marika on minust kaheksa aastat noorem ja me ei ole kunagi eriti lähedased olnud. Ma ei oleks osanud arvata, et me köögis nii isiklikest teemadest rääkima hakkame.
Aga ta hakkas ise rääkima. Tal olid tsüklid segi läinud ja uni katkendlikuks muutunud. Ta oli käinud günekoloogi juures ja talle oli välja kirjutatud hormoonravi — plaastrid.
„Ma lihtsalt ei julge," ütles ta. „Ma olen nii palju hirmujutte kuulnud. Kõrvalnähud, riskid, kõik see. Ma mõtlesin, et proovin enne midagi loomulikku — äkki ma ei peagi hormoone võtma."
Ta jäi hetkeks vait.
„Samas olen kuulnud, et kui kuumahooge mitte üldse leevendada, siis jälle suureneb risk luude hõrenemisele, dementsusele, südamele…”
Ma seisin seal, kohvitass käes, ja sain aru, kui naljakas see on.
Tema kardab alustada.
Mina kardan, et ma ei saa seda enam kunagi tagasi.
„Mis sa siis võtad?" küsisin. Ta näitas mulle telefonist Menovera Menopause Reliefi purki.
Ma olen alati olnud pigem skeptiline toidulisandite suhtes. Ma olen näinud neid reklaame küll, kus keegi kaotab kümme kilo ja saab elu tagasi. Ega ma loll ei ole!
Samas Marika ei müünud mulle midagi. Ta rääkis lihtsalt oma kogemusest, kuidas senimaani on see teda aidanud, kuid on veel äraootaval seisukohal.
Tellisin tol õhtul 90-päeva koguse, kuna mul ei olnud enam midagi kaotada.
Kuna nad reklaamivad 90-päevast raha-tagasi garantiid, siis mõtlesin, et kui see mind mitte kuidagi ei aita, siis küsin lihtsalt raha tagasi.
Öeldakse küll, et välk samasse kohta kaks korda ei löö, aga vahel eksivad ka vanasõnad.






